Lehvitan heade mõtetega, sulle 2007.....tere tulemast 2008

Seekord siis jälle sedasi....hakkabki läbi saama üks erakordne aasta. Jah, tõepoolest ei ole ammu ühe aasta lõpul end nii hästi ja turvaliselt tundnud.

Hea on olla iseendas selgusele jõudnud ja rahus. Rahus kogu maailmaga ja eelkõige iseendaga. Armastuse aeg, tõepoolest.

Mis siis ikka, vaadake tagasi, kui oli hästi, siis olge õnnelikud ja lootke, et läheb nii edasigi, kui oli ...no võib-olla mitte nii hästi, siis hoidke ikka meeled rõõmsad, sest edasi saab ainult paremaks minna :)

Uus aasta tuleb alati uute soovide ja eesmärkidega. Püstitage need enda mõtetes, siis on, mille poole pürgida.

Hoidke oma lähedasi, teisi just seesuguseid teile ei anta. Tunnustage, kui keegi seda vajab ja ärge rääkige sõnagi, kui kellelegi võivad need haiget teha.

Armastage, armastage oma sõpru ja ka võhivõõraid, neid, kellel on natuke kehvemini läinud, kui teil endal. Jagage armastust neile, kes on soojast südamest ühel või teisel põhjusel ilma jäänud. Ärge olge kadedad ja ärge koguge halba enda hinge.

Nii ta siis läheb, see meeletu 2007 :) Tere tulemast 2008!

Ilusaid elamusi aastavahetuseks ja uueks aastaks!

Olge ilusad ja hoidke hinged selged!

Parimate mõtetega, Marrit

Kallis Ave!

Kuulutused leheveergudel kaovad teineteise sisse, seepärast ei lisa me üht kümnete teiste omasuguste sekka, vaid kirjutame nii, nagu tunneme.

Jah, mõned elud saavad ootamatu lõpu.... Mõni lõppeb enne, kui temaga harjudagi jõutakse, teine kestab jälle mõnevõrra kauem, kuid jääb siiski ebaõiglaselt lühikeseks...

Ükskõik mida me ütleme või kirjutame, ei saa me võtta seda valu, mida tunned. Kuigi tahaks, nii väga tahaks Sulle käe õlale panna ja hetkega pühkida kogu raskuse Su õlgadelt. Me saame vaid meenutada, et oleme oma mõtetes Sinuga, paneme oma mõtetes käed ümber Sinu ja kallistame kõvasti, kohe väga kõvasti....

Hoia oma mälestustes kõike head, mida meenutada suudad. See jääb igaveseks Sinuga!

Inglid valvavad nüüd Ago üle!

Marrit, Kai Ailiga, Monika K, Monika U, Merlin ja Kaire

Jõuluaeg - mõtlemise, rahu ja armastuse aeg

Vaikuse ja vaimsuse aeg on käes. Parim aeg aastast, mil enamus meist mõtleb selle üle, mis olnud ja targemad meist teevad plaane ka järgmiseks 12-ks kuuks. Miks ma arvan, et targemad? Sest meie unistused ja eesmärgid saavad täituda vaid siis, kui nad meil olemas on ja mis veelgi parem, kui me need sõnastanud oleme. Kasuks tuleb ka väike pisiasi - soovid võiksid olla reaalsed ;). Alateadlikult alustame me kohe, kui oleme oma eesmärgi sõnastanud, tööd, et see täituks. Seega, soovigem: armastust, ilu, harmooniat, tervist ja õige pisut negatiivsust, mis aitab meile meelde tuletada, kui palju head meil juba olemas on.

Ärge unustage, et vahest võiksime öelda aitäh ka neile sündmustele, mis meie meele tõsiselt mõruks on teinud. Ikka selleks, et juba järgmisel hetkel olla targem ja arukam inimene.

Jõulude paiku paistab kõik helgem. Meil tuleb meelde, et on paljusid, keda võiksime pisikese heateoga aidata. Ja heateoks ei ole vaja muud, kui veidi head tahtmist ja soojust, kõik muu tuleb juba iseenesest. Mõne jaoks on lihtsaim ja käepärasem saata oma telefonilt sõnum 25 krooniga, mõni läheb heategevuskontserdile, mõni annab kerjusele 10 krooni...ja mõni paneb lihtsalt tihastele pekki.... Olge ikka armsad ja ärge unustage neid, kellel ei ole kõike seda, mis meil endal on. Jagamine, andmine toob seletamatu rahu ja rõõmu hinge.

Head on ikka mõnus soovida. Mõnus on mõelda soovimise ajal just nende inimeste peale, kellele sa kõike soovid. Isegi, kui see soov sõnadena kunagi kohale ei jõua, tundub ikka, et kõik kuulevad ja näevad :)

Mõelge jõuluajal iseendale, olge enda vastu ausad ja head, olge õnnelikud ja ärge kartke seda välja näidata. Hoidke endid ja oma lähedasi, neid, kelleta elu oleks poole igavam ja kelleta ei oskaks te tunda neid tundeid, mis on teile osaks saanud.

Parim, mis elul meile pakkuda on, peitub meie enda sees :)

Olge terved ja õnnelikud!
M

..mõni hetk on kohe väga-väga ilus....

Mõtle, kui õnnelik sa oleksid, kui kaotaksid kõik, mida praegu omad - ja saaksid selle uuesti tagasi (tundmatu autor)

On erakordne, kui siiraid inimesi on olemas... Ma olen ütlemata tänulik nende inimeste tundmise pärast!

Ma loodan, et tunned end ära, Sina, kellest ma praegu kirjutan.
Olen ennegi öelnud, et oled kingitus. Nii ongi!


Sa õpid rääkima rääkides, õppima õppides, jooksma joostes, töötama tööd tehes, ja just samamoodi õpid sa armastama.... armastades. Kõik need, kes mõtlevad seda õppida mingil teisel moel, petavad ennast. (Püha Franciscus Salesist)

Rõõmustage!

Kõik on ju tegelikult kohe väga hästi!

No tõepoolest, on ikka vaja käia korraks mõne teise maa mõnes teises linnas, et aru saada, kui hästi endal kõik on. Mis seal siis ikka.

Käisime nädalavahetusel Riias, lihtsalt niisama. Läksime, et olla, nautida ja joosta korraks eemale.

Ükskõik kui palju ma mõtlen nädalavahetuse positiivsetele emotsioonidele, ei saa ma üle ega ümber nendest mahajäänud ja lagunenud majadest, mis paiknevad vaid paar trammipeatust kesklinnast välja liikudes. Nagu elu lõppeks kesklinnaga. Oleks siis olnud kasvõi mõni renoveeritud ja korras elamine, aga ei....

Jõudsin muidugi üsna kiiresti järeldusele, et olen oma ilusa eluga täiesti ära harjunud ja nautisin, edasi sõites, teadmist, et olen väga, väga õnnelik ja et minu kodulinn on lihtsalt armas.


Kui sageli me üldse seisatame ja mõtleme, astume korraks oma elust välja ja vaatame kõrvalseisja pilguga? Kui me nii teeme, siis kui palju jääb järgi neid asju, mille üle tõsist kurbust ja rahulolematust tunda? Kohe päris ausalt vaadates! Ma arvan, et meil kõigil on väga palju, mille üle uhkust, rõõmu ja rahulolu tunda. Me lihtsalt elame oma mõtetes kuskil tulevikus, kus on kõik veel tuhat korda parem. Palju lihtsam ja tervislikum on aga nautida just tänast päeva ja kõike, mis selles head on.

Mida aga teha selle osaga, mis nii suurt rõõmu ei valmista? Tuleb leida iseendas see tõeline põhjus, miks see situatisoon minu ellu tulnud on, mida see hetk mulle tegelikult öelda tahab.

See on ju päris selge, et kui inimene, kes päevad-ööd tööd rabab ja puhata ei oska, lõpuks sellest vaevast haigevoodisse satub, siis seda just sellepärast, et keha enam ei jõua. Meie enda keha ütleb, et nüüd on kõik, nüüd pead puhkama. Miks ei võiks me siis kõikides negatiivsetes olukordades mõelda välja, mida see hetk mulle öelda tahab. See on väga raske, aga mitte võimatu ülesanne. Ja kes harjutab, saab meistriks!!!

Valgust!

Lõbus naer las jalutama läeb, sinu juurde ikka tagasi ta jőuab

Naerukiirtes valgem paistab päev,

üle halli taeva vikerkaar siis sőuab.

Lőbus naer las jalutama läeb,
sinu juurde ikka tagasi ta jőuab.

Ref: Ja siis jälle nii see käib -

pilved vallatust on täis,

viiul rohutirtsu käes seab tantsujalga.

Nagu jőgi suur ja lai,

algab oja nirest vaid,

eks ka sőprus nőnda naeratusest alga.

Nagu jőgi suur ja lai,

algab oja nirest vaid,

eks ka sőprus nőnda naeratusest alga.

Naerukiirtes hävib pime öö,

nukker nututujus vihmasadu lakkab.

Magav mets ka silmad lahti lööb,

rőőmsalt haljaid käsi plaksutama hakkab.

Ref: Ja siis jälle...

naerukiirtes tundub kőigil soe,

lõbus meeleolu kedagi ei tüüta.

Ära eal vaid naeratusi loe,

need kui tulukesed igal pool sa süüta!

Ref: Ja siis jälle...

Ma võin vaid oletada, et sõnade autor on Trubetsky, igatahes pärineb lugu Vennaskonna varasalvest.

pimeduse aeg - valguse aeg

Laste siirus ja puhtus on midagi, millest võib lõputult joovastuda ja vaimustuda. Muidugi on ka neid hetki, kus sa võtad peast kinni ja mõtled, et kaua võib, aga nende armastus ja heasoovlikkus ületab kõik säärased hetked mitmekordselt.

Hommikusest jalutuskäigust, laps käekõrval, võib saada sinu päeva tugi ja alustala.
Mulle tundub, et see aeg, mil ma viin lapse lasteaeda ja toon ta sealt, on eriti armasja väärtuslik. See on aeg, kui me lihtsalt kõnnime ja oleme. Segamas ei ole kedagi ega midagi - ei televiisorit, ei mänguasju, ei tühja kõhtu....mitte midagi. Me lihtsalt kulgeme tuttavas suunas.

Täna hommikul, hakkas Uku ühtäkki pargis puid kallistama (meie hommikune tee viib meid läbi pisikese pargi). Kust ta sellele mõttele tuli, ei tea. Enda mäletamist mööda ei ole ma talle seda ette näidanud, ega sellest rääkinud. Kummaline tunne oli, samas on aga uskumatu, mille peale üks väike inimene võib tulla, mis teed pidi tema mõtted käivad. Kui ma küsisin, miks ta seda teeb, vastas ta, et niisama. Kui vaba on see inimene, kellel tuleb pähe üks mõte ja ta lihtsalt teeb seda. Tundmata muret, kas see on "tavaline/normaalne". Talle tundub, et ta tahab puud kallistada ja ta teeb seda. Kas meie, täiskasvanud ja targad (nagu meile meeldib enda kohta öelda, võrreldes end noorematega), teeme midagi, kui me seda tahame? Kas me julgeme minna ja võtta mõnelt puult ümbert kinni, kui me seda vajame (või tahame ehk hoopis sellele puule armastust jagada)? Kas me julgeme näidata, et me tunneme ja armastame?

Meil on lastelt väga palju õppida.

Paraku see, millisteks inimesteks nad kujunevad, on vanemate kätes. Enamiku sellest siirusest suudavad vanemad hävitada. Kujuneb ju nende vaadetest lapse maailmapilt, tema arusaam elust, tema suhtumine inimestesse. Kui vaid kõik vanemad mõistaksid, milline vastutusrikas ülesanne neile on antud. Nad saavad 18 aastaks enda kätesse täiusliku ja vaba inimese, puhta lehe, kellest nad võivad voolida meistri, armastuse võrdkuju.

Muidugi ei tähenda see seda, et end tuleb 100% järeltulijatele pühendada, nii ei võigi. Ei tohi iial unustada, et lapse sünniga ei sure lapsevanem ära, laps on osa meist ja meie eluteest. Lapsest ei saa teha enda elueesmärki. Oma elu peab edasi elama. Seda näeb ju iga inimene, et enda unistusi ja ideaale lapse peal välja elades, pannakse lapsele kohustus ja stress, millega ta toime ei tule. Meiegi ei tule, kui me peame elama nii, et iga jumala päev ja hetk dikteeritakse kellegi poolt ette. Me hakkaksime sellele kohe vastu. Lapsel ei ole aga võimuka vanema üle võimu.


Jumal tänatud, et kohe-kohe on jõuluaeg! Nautige kaunistatud ja valgustatud linna! Võtke aeg, seiske ja laske rahu läbi enda! Ärge unustage öelda aitäh, kui on hästi läinud! Olge terved!

Armastusega,
Marrit

See päris esimene

õigupoolest läks päris esimene virtuaalmaailma kaduma, aga katki ei ole midagi, alusame uuesti. :)

Tahan algatuseks öelda seda, et ärge võtke siinkirjutatud nüüd ja edaspidi ainsa tõena. Inimesed on ju kõik isemoodi ja see siin on minu nägemus elust ja inimestest.

Olge rõõmsad ja tänulikud! Elu pakub meile iga päev hetki, mille üle südamest rõõmu tunda. Leidke nadüles ja jätke meelde, ärge mäletage kurja, sest see muudab teid haigeks.

Armastage....armastage iga päev ja kogu aeg. Teie suhtest iseendaga saavad alguse kõik teised. Näed ennast tühisena - näevad sellisena sind teisedki, armastad ja austad ennast - tahavad teisedki sind armastada ja austada. Selle olen enda peal läbi katsetanud ja võin kinnitada, et nii ongi.

Oma kirjalooga alustasin ma tegelikult paar päeva tagasi........

Tundub, et aeg on käes. Armastuse aeg. On aeg mõlgutada mõtteid ja parimad neist kirja panna. Ehk pakun neid ühel päeval lugemiseks ka teistele.

Olen jõudnud nüüd, aasta pärast süvendatud eneseanalüüsi algust, sinnamaani, et olen vaba. Vaba kõigest ja kõigist, mis seni minu hinge ja heaolu dikteerisid. Ehk on seda raske mõista neil, kes sellist sõltuvust endale teadvustanud ei ole, kuid päris kindlasti sõltuvad väga paljud inimesed kellestki/millestki. Mõtlen selle sõltuvuse all seda, kui inimese õnne- ja heaolutunne sõltub mõnest inimesest, asjadest, teiste arvamustest jne.

Mina olin teiste arvamuses kohe väga kinni. Kuni selleni, et igasugune usk iseendasse, enda teadmistesse ja kogemustesse kadus. Põhjuseks vaid see, et teised arvasid teisiti. Enesehinnangu puudumine viis emotsionaalse põhjavajumiseni nüüd juba pisut üle aasta tagasi. Minu suureks üllatuseks, olid minu parimad sõbrad ka sel hetkel minust väga heal arvamusel, mistõttu sain aru, et nüüd on aeg elu ja iseenda üle järele mõelda. Kahtlemata on sellisel hetkel suureks abiks, kui on inimene, kelle abile võid loota.

Mul on olnud suurepärane võimalus olla Tiina A. õpilane. Esimest korda kohtusime kursustel, mida ta noortega läbi viis. See oli umbes 12 aastat tagasi. Sellest ajast mäletan, et sain endale kindlustunde – kui vajad abi, siis oska ja ära karda seda küsida. Kadus ka igasugune eelarvamus psühholoogide juures käimise kohta. See oli teadmine, mis tuli nüüd appi.

Niisiis otsisin Tiina üles uuesti 2006.a sügisel, kui tundsin, et üksi, oma teadmiste ja kogemustega edasi minna ei oska. Nii palju oli juhtunud, mis mind rööbastelt maha raputas. Mõistusega võid ju osata kõike seletada, aga reaalselt, oma vaimumaailmas, ei ole see sugugi nii kerge.

Esialgu saime kokku umbes korra kuus, tasapisi kasvas meie kohtumiste vahe pooleteise kuuni ja sealt edasi paari kuuni. Nüüd kohtume juba niisama, sest oleme võrdsemad, ja sellepärast, et saan anda Tiinale tagasi natukenegi sellest, mida temalt sain. Eks me kõik vajame tunnustust ja mul on heameel seda täiesti siiralt ja tänutundega teha. Fantastiline inimene.

Enesega töö tegemine on ühtaegu raske ja samas ka nii lihtne. Lihtne selles mõttes, et see ei sõltu mitte kellestki teisest, kui iseendast. Jah, ainult iseendast. Raskeks teeb selle aga tõsiasi, et peab endale tunnistama oma seniseid vigu, südamest tunnistama. Peab olema valmis tõdema, et ma olen teinud vigu, ma olen teinud valesid otsuseid, ma olen valesti käitunud. Kuid nende tunnistuste juures on oluline märgata positiivsust, kõike seda, milleni see viinud on. Täna olen ma ju tänu nendele kogemustele ja sellele ülestunnistusele just see, kelle üle ma nii uhke olen.


Me tunneme erinevaid tundeid kogu aeg – me rõõmustame, kurvastame, armastame, vihkame, naerame ja nutame jne. Enamasti me ei teadvusta endale, kust see tunne tuleb. Arvame, et meie tunne tekib millestki – keegi on kurb, keegi naerab südamest, kellegi abielu/kooselu on purunenud jne, jne. Me ei mõtle aga sellele, et tegelikult oleme meie ise oma tunnete autorid ja vastutajad. Mina otsustan olla õnnelik ja ma olengi, sõltumata sellest, mida teised tunnevad, sõltumata sellest, kas õues on ilus ilm või ei, sõltumata sellest, kas teised tunnevad sama, mida mina ja sõltumata sellest, mida teised minust arvavad.

Võtame näite ilmast. Kõige enam kurdavad/virisevad inimesed ilma üle. Kui on tuuline – on halb, kui sajab vihma – on halb, kui on soe – on jälle halb.... Hakkame siit edasi mõtlema:
selge on see, et ilma muuta ei saa. Selge on ka see, et enamasti ei meeldi meile külm ilm, sest meil on meie enda valitud riietega väljas külm (riideid valivad enamasti inimesed, peamiselt naised, selle järgi, kuidas nad välja näevad). Lahendus on tegelikult lihtne – homme panen ennast soojemalt riidesse ja ei muretse selle pärast, mida keegi arvab, kui ma tulen tööle suusariiete, sooja pesu ja soojade saabastega (alati jääb võimalus ennast kasvõi wc-s ümber-riietada)!!!
Muidugi võib öelda, et ilm on vastik. Tõeliselt halb on külma ilma ja kõva tuulega endale lumeräitsakaid. Aga kas ei ole eriliselt mõnus, kui jõuad kohale sihtpunkti ja võid nautida toasooja? Meie valik – kas tunneme rõõmu või kanname endas pahameelt. Jah, külm, tuuline ja lumine/vihmane ilm on vastik, aga see on minu valik, kas ma kannatan ära ja tunnen rõõmu, kui mul on järgmisel hetkel soe ja mõnus. Ilma ma ju ise teha ei saa.

See on ehk kõigile arusaadav näide, kuidas me ise otsustame, mida me tunneme. Rasketel hetkedel tasub alati endalt küsida, kas ma saan midagi muuta. Kui saan, siis asun tegutsema, kui ei saa, siis lepin olukorraga (kui võimalik, leian igast sellisest olukorrast ka midagi head).