Laste siirus ja puhtus on midagi, millest võib lõputult joovastuda ja vaimustuda. Muidugi on ka neid hetki, kus sa võtad peast kinni ja mõtled, et kaua võib, aga nende armastus ja heasoovlikkus ületab kõik säärased hetked mitmekordselt.
Hommikusest jalutuskäigust, laps käekõrval, võib saada sinu päeva tugi ja alustala.
Mulle tundub, et see aeg, mil ma viin lapse lasteaeda ja toon ta sealt, on eriti armasja väärtuslik. See on aeg, kui me lihtsalt kõnnime ja oleme. Segamas ei ole kedagi ega midagi - ei televiisorit, ei mänguasju, ei tühja kõhtu....mitte midagi. Me lihtsalt kulgeme tuttavas suunas.
Täna hommikul, hakkas Uku ühtäkki pargis puid kallistama (meie hommikune tee viib meid läbi pisikese pargi). Kust ta sellele mõttele tuli, ei tea. Enda mäletamist mööda ei ole ma talle seda ette näidanud, ega sellest rääkinud. Kummaline tunne oli, samas on aga uskumatu, mille peale üks väike inimene võib tulla, mis teed pidi tema mõtted käivad. Kui ma küsisin, miks ta seda teeb, vastas ta, et niisama. Kui vaba on see inimene, kellel tuleb pähe üks mõte ja ta lihtsalt teeb seda. Tundmata muret, kas see on "tavaline/normaalne". Talle tundub, et ta tahab puud kallistada ja ta teeb seda. Kas meie, täiskasvanud ja targad (nagu meile meeldib enda kohta öelda, võrreldes end noorematega), teeme midagi, kui me seda tahame? Kas me julgeme minna ja võtta mõnelt puult ümbert kinni, kui me seda vajame (või tahame ehk hoopis sellele puule armastust jagada)? Kas me julgeme näidata, et me tunneme ja armastame?
Meil on lastelt väga palju õppida.
Paraku see, millisteks inimesteks nad kujunevad, on vanemate kätes. Enamiku sellest siirusest suudavad vanemad hävitada. Kujuneb ju nende vaadetest lapse maailmapilt, tema arusaam elust, tema suhtumine inimestesse. Kui vaid kõik vanemad mõistaksid, milline vastutusrikas ülesanne neile on antud. Nad saavad 18 aastaks enda kätesse täiusliku ja vaba inimese, puhta lehe, kellest nad võivad voolida meistri, armastuse võrdkuju.
Muidugi ei tähenda see seda, et end tuleb 100% järeltulijatele pühendada, nii ei võigi. Ei tohi iial unustada, et lapse sünniga ei sure lapsevanem ära, laps on osa meist ja meie eluteest. Lapsest ei saa teha enda elueesmärki. Oma elu peab edasi elama. Seda näeb ju iga inimene, et enda unistusi ja ideaale lapse peal välja elades, pannakse lapsele kohustus ja stress, millega ta toime ei tule. Meiegi ei tule, kui me peame elama nii, et iga jumala päev ja hetk dikteeritakse kellegi poolt ette. Me hakkaksime sellele kohe vastu. Lapsel ei ole aga võimuka vanema üle võimu.
Jumal tänatud, et kohe-kohe on jõuluaeg! Nautige kaunistatud ja valgustatud linna! Võtke aeg, seiske ja laske rahu läbi enda! Ärge unustage öelda aitäh, kui on hästi läinud! Olge terved!
Armastusega,
Marrit
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment