õigupoolest läks päris esimene virtuaalmaailma kaduma, aga katki ei ole midagi, alusame uuesti. :)
Tahan algatuseks öelda seda, et ärge võtke siinkirjutatud nüüd ja edaspidi ainsa tõena. Inimesed on ju kõik isemoodi ja see siin on minu nägemus elust ja inimestest.
Olge rõõmsad ja tänulikud! Elu pakub meile iga päev hetki, mille üle südamest rõõmu tunda. Leidke nadüles ja jätke meelde, ärge mäletage kurja, sest see muudab teid haigeks.
Armastage....armastage iga päev ja kogu aeg. Teie suhtest iseendaga saavad alguse kõik teised. Näed ennast tühisena - näevad sellisena sind teisedki, armastad ja austad ennast - tahavad teisedki sind armastada ja austada. Selle olen enda peal läbi katsetanud ja võin kinnitada, et nii ongi.
Oma kirjalooga alustasin ma tegelikult paar päeva tagasi........
Tundub, et aeg on käes. Armastuse aeg. On aeg mõlgutada mõtteid ja parimad neist kirja panna. Ehk pakun neid ühel päeval lugemiseks ka teistele.
Olen jõudnud nüüd, aasta pärast süvendatud eneseanalüüsi algust, sinnamaani, et olen vaba. Vaba kõigest ja kõigist, mis seni minu hinge ja heaolu dikteerisid. Ehk on seda raske mõista neil, kes sellist sõltuvust endale teadvustanud ei ole, kuid päris kindlasti sõltuvad väga paljud inimesed kellestki/millestki. Mõtlen selle sõltuvuse all seda, kui inimese õnne- ja heaolutunne sõltub mõnest inimesest, asjadest, teiste arvamustest jne.
Mina olin teiste arvamuses kohe väga kinni. Kuni selleni, et igasugune usk iseendasse, enda teadmistesse ja kogemustesse kadus. Põhjuseks vaid see, et teised arvasid teisiti. Enesehinnangu puudumine viis emotsionaalse põhjavajumiseni nüüd juba pisut üle aasta tagasi. Minu suureks üllatuseks, olid minu parimad sõbrad ka sel hetkel minust väga heal arvamusel, mistõttu sain aru, et nüüd on aeg elu ja iseenda üle järele mõelda. Kahtlemata on sellisel hetkel suureks abiks, kui on inimene, kelle abile võid loota.
Mul on olnud suurepärane võimalus olla Tiina A. õpilane. Esimest korda kohtusime kursustel, mida ta noortega läbi viis. See oli umbes 12 aastat tagasi. Sellest ajast mäletan, et sain endale kindlustunde – kui vajad abi, siis oska ja ära karda seda küsida. Kadus ka igasugune eelarvamus psühholoogide juures käimise kohta. See oli teadmine, mis tuli nüüd appi.
Niisiis otsisin Tiina üles uuesti 2006.a sügisel, kui tundsin, et üksi, oma teadmiste ja kogemustega edasi minna ei oska. Nii palju oli juhtunud, mis mind rööbastelt maha raputas. Mõistusega võid ju osata kõike seletada, aga reaalselt, oma vaimumaailmas, ei ole see sugugi nii kerge.
Esialgu saime kokku umbes korra kuus, tasapisi kasvas meie kohtumiste vahe pooleteise kuuni ja sealt edasi paari kuuni. Nüüd kohtume juba niisama, sest oleme võrdsemad, ja sellepärast, et saan anda Tiinale tagasi natukenegi sellest, mida temalt sain. Eks me kõik vajame tunnustust ja mul on heameel seda täiesti siiralt ja tänutundega teha. Fantastiline inimene.
Enesega töö tegemine on ühtaegu raske ja samas ka nii lihtne. Lihtne selles mõttes, et see ei sõltu mitte kellestki teisest, kui iseendast. Jah, ainult iseendast. Raskeks teeb selle aga tõsiasi, et peab endale tunnistama oma seniseid vigu, südamest tunnistama. Peab olema valmis tõdema, et ma olen teinud vigu, ma olen teinud valesid otsuseid, ma olen valesti käitunud. Kuid nende tunnistuste juures on oluline märgata positiivsust, kõike seda, milleni see viinud on. Täna olen ma ju tänu nendele kogemustele ja sellele ülestunnistusele just see, kelle üle ma nii uhke olen.
Me tunneme erinevaid tundeid kogu aeg – me rõõmustame, kurvastame, armastame, vihkame, naerame ja nutame jne. Enamasti me ei teadvusta endale, kust see tunne tuleb. Arvame, et meie tunne tekib millestki – keegi on kurb, keegi naerab südamest, kellegi abielu/kooselu on purunenud jne, jne. Me ei mõtle aga sellele, et tegelikult oleme meie ise oma tunnete autorid ja vastutajad. Mina otsustan olla õnnelik ja ma olengi, sõltumata sellest, mida teised tunnevad, sõltumata sellest, kas õues on ilus ilm või ei, sõltumata sellest, kas teised tunnevad sama, mida mina ja sõltumata sellest, mida teised minust arvavad.
Võtame näite ilmast. Kõige enam kurdavad/virisevad inimesed ilma üle. Kui on tuuline – on halb, kui sajab vihma – on halb, kui on soe – on jälle halb.... Hakkame siit edasi mõtlema:
selge on see, et ilma muuta ei saa. Selge on ka see, et enamasti ei meeldi meile külm ilm, sest meil on meie enda valitud riietega väljas külm (riideid valivad enamasti inimesed, peamiselt naised, selle järgi, kuidas nad välja näevad). Lahendus on tegelikult lihtne – homme panen ennast soojemalt riidesse ja ei muretse selle pärast, mida keegi arvab, kui ma tulen tööle suusariiete, sooja pesu ja soojade saabastega (alati jääb võimalus ennast kasvõi wc-s ümber-riietada)!!!
Muidugi võib öelda, et ilm on vastik. Tõeliselt halb on külma ilma ja kõva tuulega endale lumeräitsakaid. Aga kas ei ole eriliselt mõnus, kui jõuad kohale sihtpunkti ja võid nautida toasooja? Meie valik – kas tunneme rõõmu või kanname endas pahameelt. Jah, külm, tuuline ja lumine/vihmane ilm on vastik, aga see on minu valik, kas ma kannatan ära ja tunnen rõõmu, kui mul on järgmisel hetkel soe ja mõnus. Ilma ma ju ise teha ei saa.
See on ehk kõigile arusaadav näide, kuidas me ise otsustame, mida me tunneme. Rasketel hetkedel tasub alati endalt küsida, kas ma saan midagi muuta. Kui saan, siis asun tegutsema, kui ei saa, siis lepin olukorraga (kui võimalik, leian igast sellisest olukorrast ka midagi head).
Olen jõudnud nüüd, aasta pärast süvendatud eneseanalüüsi algust, sinnamaani, et olen vaba. Vaba kõigest ja kõigist, mis seni minu hinge ja heaolu dikteerisid. Ehk on seda raske mõista neil, kes sellist sõltuvust endale teadvustanud ei ole, kuid päris kindlasti sõltuvad väga paljud inimesed kellestki/millestki. Mõtlen selle sõltuvuse all seda, kui inimese õnne- ja heaolutunne sõltub mõnest inimesest, asjadest, teiste arvamustest jne.
Mina olin teiste arvamuses kohe väga kinni. Kuni selleni, et igasugune usk iseendasse, enda teadmistesse ja kogemustesse kadus. Põhjuseks vaid see, et teised arvasid teisiti. Enesehinnangu puudumine viis emotsionaalse põhjavajumiseni nüüd juba pisut üle aasta tagasi. Minu suureks üllatuseks, olid minu parimad sõbrad ka sel hetkel minust väga heal arvamusel, mistõttu sain aru, et nüüd on aeg elu ja iseenda üle järele mõelda. Kahtlemata on sellisel hetkel suureks abiks, kui on inimene, kelle abile võid loota.
Mul on olnud suurepärane võimalus olla Tiina A. õpilane. Esimest korda kohtusime kursustel, mida ta noortega läbi viis. See oli umbes 12 aastat tagasi. Sellest ajast mäletan, et sain endale kindlustunde – kui vajad abi, siis oska ja ära karda seda küsida. Kadus ka igasugune eelarvamus psühholoogide juures käimise kohta. See oli teadmine, mis tuli nüüd appi.
Niisiis otsisin Tiina üles uuesti 2006.a sügisel, kui tundsin, et üksi, oma teadmiste ja kogemustega edasi minna ei oska. Nii palju oli juhtunud, mis mind rööbastelt maha raputas. Mõistusega võid ju osata kõike seletada, aga reaalselt, oma vaimumaailmas, ei ole see sugugi nii kerge.
Esialgu saime kokku umbes korra kuus, tasapisi kasvas meie kohtumiste vahe pooleteise kuuni ja sealt edasi paari kuuni. Nüüd kohtume juba niisama, sest oleme võrdsemad, ja sellepärast, et saan anda Tiinale tagasi natukenegi sellest, mida temalt sain. Eks me kõik vajame tunnustust ja mul on heameel seda täiesti siiralt ja tänutundega teha. Fantastiline inimene.
Enesega töö tegemine on ühtaegu raske ja samas ka nii lihtne. Lihtne selles mõttes, et see ei sõltu mitte kellestki teisest, kui iseendast. Jah, ainult iseendast. Raskeks teeb selle aga tõsiasi, et peab endale tunnistama oma seniseid vigu, südamest tunnistama. Peab olema valmis tõdema, et ma olen teinud vigu, ma olen teinud valesid otsuseid, ma olen valesti käitunud. Kuid nende tunnistuste juures on oluline märgata positiivsust, kõike seda, milleni see viinud on. Täna olen ma ju tänu nendele kogemustele ja sellele ülestunnistusele just see, kelle üle ma nii uhke olen.
Me tunneme erinevaid tundeid kogu aeg – me rõõmustame, kurvastame, armastame, vihkame, naerame ja nutame jne. Enamasti me ei teadvusta endale, kust see tunne tuleb. Arvame, et meie tunne tekib millestki – keegi on kurb, keegi naerab südamest, kellegi abielu/kooselu on purunenud jne, jne. Me ei mõtle aga sellele, et tegelikult oleme meie ise oma tunnete autorid ja vastutajad. Mina otsustan olla õnnelik ja ma olengi, sõltumata sellest, mida teised tunnevad, sõltumata sellest, kas õues on ilus ilm või ei, sõltumata sellest, kas teised tunnevad sama, mida mina ja sõltumata sellest, mida teised minust arvavad.
Võtame näite ilmast. Kõige enam kurdavad/virisevad inimesed ilma üle. Kui on tuuline – on halb, kui sajab vihma – on halb, kui on soe – on jälle halb.... Hakkame siit edasi mõtlema:
selge on see, et ilma muuta ei saa. Selge on ka see, et enamasti ei meeldi meile külm ilm, sest meil on meie enda valitud riietega väljas külm (riideid valivad enamasti inimesed, peamiselt naised, selle järgi, kuidas nad välja näevad). Lahendus on tegelikult lihtne – homme panen ennast soojemalt riidesse ja ei muretse selle pärast, mida keegi arvab, kui ma tulen tööle suusariiete, sooja pesu ja soojade saabastega (alati jääb võimalus ennast kasvõi wc-s ümber-riietada)!!!
Muidugi võib öelda, et ilm on vastik. Tõeliselt halb on külma ilma ja kõva tuulega endale lumeräitsakaid. Aga kas ei ole eriliselt mõnus, kui jõuad kohale sihtpunkti ja võid nautida toasooja? Meie valik – kas tunneme rõõmu või kanname endas pahameelt. Jah, külm, tuuline ja lumine/vihmane ilm on vastik, aga see on minu valik, kas ma kannatan ära ja tunnen rõõmu, kui mul on järgmisel hetkel soe ja mõnus. Ilma ma ju ise teha ei saa.
See on ehk kõigile arusaadav näide, kuidas me ise otsustame, mida me tunneme. Rasketel hetkedel tasub alati endalt küsida, kas ma saan midagi muuta. Kui saan, siis asun tegutsema, kui ei saa, siis lepin olukorraga (kui võimalik, leian igast sellisest olukorrast ka midagi head).
No comments:
Post a Comment