Kuulutused leheveergudel kaovad teineteise sisse, seepärast ei lisa me üht kümnete teiste omasuguste sekka, vaid kirjutame nii, nagu tunneme.
Jah, mõned elud saavad ootamatu lõpu.... Mõni lõppeb enne, kui temaga harjudagi jõutakse, teine kestab jälle mõnevõrra kauem, kuid jääb siiski ebaõiglaselt lühikeseks...
Ükskõik mida me ütleme või kirjutame, ei saa me võtta seda valu, mida tunned. Kuigi tahaks, nii väga tahaks Sulle käe õlale panna ja hetkega pühkida kogu raskuse Su õlgadelt. Me saame vaid meenutada, et oleme oma mõtetes Sinuga, paneme oma mõtetes käed ümber Sinu ja kallistame kõvasti, kohe väga kõvasti....
Hoia oma mälestustes kõike head, mida meenutada suudad. See jääb igaveseks Sinuga!
Inglid valvavad nüüd Ago üle!
Marrit, Kai Ailiga, Monika K, Monika U, Merlin ja Kaire
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment