The Story of the Pencil
A boy was watching is grandmother write a letter. At one point, he asked: "Are you writing a story about what we've done? Is it a story about me?" His grandmother stopped writing her letter and said to her grandson:"I am writing about you, actually, but more important than the words is the pencil I'm using. I hope you will be like this pencil when you grow up."
Intrigued, the boy looked at the pencil. It didn't seem very special. "but it's just like any other pencil i've ever seen!" "That depends on how you look at things. it has five qualities which, if you manage to hang on to them, will make you a person who is always at peace with the world."
"first quality: you are capable of great things, but you must never forget that there is a hand guiding your steps - this is your inner self!! you are the only one who has control! - This can be your religion if need be i.e. God/Buddha etc."
"second quality: now and then, I have to stop writing and use a sharpener. That makes the pencil suffer a little, but afterwards, he's much sharper. So you, too, must learn to bear certain pains and sorrows, because they will make you a better person."
"third quality: the pencil always allows us to use an eraser to rub out any mistakes. This means that correcting something we did is not necessarily a bad thing; it helps to keep us on the road to justice."
"fourth quality: what really matters in a pencil is not its woodeon exterior, but the graphite inside. so always pay attention to what is happening inside you."
"finally, the pencil's fifth quality: it always leaves a mark. In just the same way, you should know that everything you do in life will leave a mark, so try to be conscious of that and in your every day action."
Tuesday, October 21, 2008
Kiri Jumalale
Sellest on hea poolteist (või isegi kaks) aastat, kui Sulle viimati kirjutasin. Olen tihti Su peale mõelnud ja Sind mõttes tänanud ent oma mõtete paberile panemiseni jõuan alles nüüd.
Ja ega tegelikult vist vahet ei olegi, mil viisil keegi Sinuni jõuab. Küll Sina juba tead.
Kui mulle täna keegi ütles: „Sa oled vist armunud“, siis peab tunnistama, et vastuvaidlemiseks ei olnud põhjust. Ma olen tõesti armunud. Milline imeline tunne!! Ja ma olen tohutult õnnelik, et selle tunde tundmiseks ei pea ma endiselt kellestki ega millestki sõltuma. Olengi täitsa niisama armunud – armastan elu, inimesi, olukordi, millesse ma satun – vahel tobedaid ja naljakaid...ja mis siis. Muidugi võin ma seda tunnet tundes ka konkreetseid inimesi nimetada, aga sellel ei ole vist mõtet. Need inimesed, keda ma armastan, teavad ja tunnevad seda ehk niigi. Ma vähemalt loodan nii ja oma sügaval südames olen kindel, et nii see ongi.
Ma ei tea, kuidas seda arusaadavas keeles öelda, aga ma olen tohutult tänulik selle õnne eest..või selle tunde eest...et elu mind armastab. Ma tea, mida ma pean oma tänu väljendamiseks tegema või ehk ongi see millegi eest, mida ma juba teinud olen (ükskõik, kummal pool tähti) ja see on tänuavaldus mulle?! Ei tea, ja ega tegelikult nii tähtis ei olegi. Tähtis on see, et ma sellest aru saan ja seda nautida oskan...või vähemalt teen endast kõik, et nautida – siiralt ja vabalt.
Sa tead, et on asju, sündmusi ja inimesi, kellest ja millest ma kirjas rääkida ei saa. Aga ma soovin Sulle öelda, et olen tänulik iga õpetuse ja kogemuse eest, mis on sellel teel, mida mööda ma olen otsustanud kõndida. Aitäh!
See tee on tõesti põnev ja just praegu on mul tunne, et hiljuti hargnes rada minu jalge all taaskord kaheks ja ma olen kindel, et minu valitud suund aitab mu jällegi lähemale minu eesmärkideni. Sellest tuleb üks põnev teekond....nii umbes seitsme-aastane (tuginedes isiklikele kogemustele ja võttes arvesse ka targemate teadmised, kulgeb elu 7-aastaste tsüklitena).
Ma usun, loodan ja armastan...ja nii on hea....
Ja Sina minu kallis sõber, ole ikka mulle toeks ja abiks...nii vähe ongi õnneks vaja...
Ja ega tegelikult vist vahet ei olegi, mil viisil keegi Sinuni jõuab. Küll Sina juba tead.
Kui mulle täna keegi ütles: „Sa oled vist armunud“, siis peab tunnistama, et vastuvaidlemiseks ei olnud põhjust. Ma olen tõesti armunud. Milline imeline tunne!! Ja ma olen tohutult õnnelik, et selle tunde tundmiseks ei pea ma endiselt kellestki ega millestki sõltuma. Olengi täitsa niisama armunud – armastan elu, inimesi, olukordi, millesse ma satun – vahel tobedaid ja naljakaid...ja mis siis. Muidugi võin ma seda tunnet tundes ka konkreetseid inimesi nimetada, aga sellel ei ole vist mõtet. Need inimesed, keda ma armastan, teavad ja tunnevad seda ehk niigi. Ma vähemalt loodan nii ja oma sügaval südames olen kindel, et nii see ongi.
Ma ei tea, kuidas seda arusaadavas keeles öelda, aga ma olen tohutult tänulik selle õnne eest..või selle tunde eest...et elu mind armastab. Ma tea, mida ma pean oma tänu väljendamiseks tegema või ehk ongi see millegi eest, mida ma juba teinud olen (ükskõik, kummal pool tähti) ja see on tänuavaldus mulle?! Ei tea, ja ega tegelikult nii tähtis ei olegi. Tähtis on see, et ma sellest aru saan ja seda nautida oskan...või vähemalt teen endast kõik, et nautida – siiralt ja vabalt.
Sa tead, et on asju, sündmusi ja inimesi, kellest ja millest ma kirjas rääkida ei saa. Aga ma soovin Sulle öelda, et olen tänulik iga õpetuse ja kogemuse eest, mis on sellel teel, mida mööda ma olen otsustanud kõndida. Aitäh!
See tee on tõesti põnev ja just praegu on mul tunne, et hiljuti hargnes rada minu jalge all taaskord kaheks ja ma olen kindel, et minu valitud suund aitab mu jällegi lähemale minu eesmärkideni. Sellest tuleb üks põnev teekond....nii umbes seitsme-aastane (tuginedes isiklikele kogemustele ja võttes arvesse ka targemate teadmised, kulgeb elu 7-aastaste tsüklitena).
Ma usun, loodan ja armastan...ja nii on hea....
Ja Sina minu kallis sõber, ole ikka mulle toeks ja abiks...nii vähe ongi õnneks vaja...
Subscribe to:
Posts (Atom)
