No tõepoolest, on ikka vaja käia korraks mõne teise maa mõnes teises linnas, et aru saada, kui hästi endal kõik on. Mis seal siis ikka.
Käisime nädalavahetusel Riias, lihtsalt niisama. Läksime, et olla, nautida ja joosta korraks eemale.
Ükskõik kui palju ma mõtlen nädalavahetuse positiivsetele emotsioonidele, ei saa ma üle ega ümber nendest mahajäänud ja lagunenud majadest, mis paiknevad vaid paar trammipeatust kesklinnast välja liikudes. Nagu elu lõppeks kesklinnaga. Oleks siis olnud kasvõi mõni renoveeritud ja korras elamine, aga ei....
Jõudsin muidugi üsna kiiresti järeldusele, et olen oma ilusa eluga täiesti ära harjunud ja nautisin, edasi sõites, teadmist, et olen väga, väga õnnelik ja et minu kodulinn on lihtsalt armas.
Kui sageli me üldse seisatame ja mõtleme, astume korraks oma elust välja ja vaatame kõrvalseisja pilguga? Kui me nii teeme, siis kui palju jääb järgi neid asju, mille üle tõsist kurbust ja rahulolematust tunda? Kohe päris ausalt vaadates! Ma arvan, et meil kõigil on väga palju, mille üle uhkust, rõõmu ja rahulolu tunda. Me lihtsalt elame oma mõtetes kuskil tulevikus, kus on kõik veel tuhat korda parem. Palju lihtsam ja tervislikum on aga nautida just tänast päeva ja kõike, mis selles head on.
Mida aga teha selle osaga, mis nii suurt rõõmu ei valmista? Tuleb leida iseendas see tõeline põhjus, miks see situatisoon minu ellu tulnud on, mida see hetk mulle tegelikult öelda tahab.
See on ju päris selge, et kui inimene, kes päevad-ööd tööd rabab ja puhata ei oska, lõpuks sellest vaevast haigevoodisse satub, siis seda just sellepärast, et keha enam ei jõua. Meie enda keha ütleb, et nüüd on kõik, nüüd pead puhkama. Miks ei võiks me siis kõikides negatiivsetes olukordades mõelda välja, mida see hetk mulle öelda tahab. See on väga raske, aga mitte võimatu ülesanne. Ja kes harjutab, saab meistriks!!!
Valgust!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment